1999. aasta 10. juulil, oma 66. eluaastal suri dr. István Túri, köögiviljakasvuhoone- ja varajase köögiviljakasvatuse tuntuim meister ja õpetaja.
Ta sündis 7. detsembril 1933 Ceglédis. Nii põhikooli kui ka keskkooli lõpetas ta samuti Ceglédis, érettségi sooritas ta 1952. aastal Kossuth Lajose Gümnaasiumis. Aiandus- ja viinamarjakasvatuse kõrgkooli lõpetas ta 1957. aastal. Alates 1958. aastast töötas ta Aiandus- ja Viinamarjakasvatuse Kõrgkoolis, hiljem Aiandusülikoolis, läbides kõik kohustuslikud astmed teadusassistendist dotsendini. Omaenda soovil palus ta end 60 aasta vanuselt, 1993. aastal, pensionile saata.
Alates asutamisest (1990) oli ta PRODUKT Kutató, Fejlesztő, Termelő Kft. teadusdirektor ning kuni surmani paprikasortide aretuse ja aretatud hübriidide seemnetootmise vaimne suunaja.
Oma teadusliku tegevuse alustas ta professor András Somosi juhendamisel. Nagykőrösi köögiviljakasvatuspiirkonna kaardistamise ja analüüsi kohta kirjutatud dissertatsiooni alusel sai ta 1962. aastal ülikoolidoktori kraadi.
Esimese uurimisülesandena käsitles ta köögiviljakasvatuse võimalusi vaestel liivmuldadel ilma orgaanilise väetiseta. Tehnilistest küsimustest seostuvad tema nimega plastmaterjalide kasutuselevõtt aianduses, eri rajatiste kandeskeemide väljatöötamine, küttesystemide väljatöötamine, erinevat tüüpi ventilatsiooni- ja kastmismeetodite kujundamine, topeltkatte mitme variandi arendamine, köetavate ja kütmata kasvuhoonetüüpide projekteerimine ja mitte viimasena ka veekardin-süsteem.
Koos oma kaastöötajatega töötas ta välja kütmata rajatiste rändava ja statsionaarse kasutamise süsteemi, köetavate rajatiste ühe- ja kahesektsioonilise kasutamise ning uuris sügisese ja talvise kasvuhoonekultuuri võimalusi. Uute sortide ja sorditüüpide kasvatamisse toomise ning uute kasvatustehniliste võtetega lõi ta samuti püsiva väärtuse.
Kui arvestada ka olemasolevaid rahalisi vahendeid, oli ta kahtlemata siiani edukaim Ungari paprikasortide aretaja. Seda tõestab lisaks tema tunnustatud ja registreeritud sortide ja hübriidide arvule (21) eelkõige nende kasutusväärtus. Ungaris siiani kõige populaarsem valge kasvuhoonepaprika (HRF F1) tõendab samuti seda erakordset vaistu, millega ta tegutses ristamiste kavandamisel ja vanemliinide valimisel. Lisaks aretati tema juhtimisel muu hulgas ka Hó F1, Pritavit F1, Kaméleon F1, Velence F1, Titán F1 sordid ning Bajnok F1 ja Kápia F1 sordikandidaadid. Suure tähtsusega on ka koos kaastöötajatega kogutud aretuslik baasmaterjal, mis võib olla tema elutöö jätkumise pandiks. Tema juhendamisel töötati välja hübriidseemne tootmise eriline meetod, mis on saanud ka patendikaitse ning mis kujunes hübriidseemne tootmise haru toimimise aluseks.
Dr. István Túri mitmekülgsust tõid eriti esile tema konstitutsioonibioloogilised uurimused. Tema juurutas aeglase, keskmise ja kiire kasvutüübi mõiste, määratles nende kujunemistingimused ja muutumise võimalused. Väga varases arengufaasis suutis ta ära tunda taimede kasvus ja arengus toimuvad muutused. Sellistel puhkudel välja pakutud tehnoloogilised muudatused õigustasid end enamasti täielikult. Túri õppejõud õpetas nii üliõpilasi kui ka praktikuid aednikke, tema loengustiil oli enamasti väga kujundlik, huumoriga pikitud ja väga haarav.
Sünkroonse nõustamissüsteemi loomine on samuti tema teeneks. Juba 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses pidas ta Soroksáris kursusi. Ta korraldas Aiandusülikoolis mitmeid näitusi. Tuntuimad olid paprikat, arbuusi ja kurgi kasvatamist käsitlevate nõupidamistega ühendatud näitused. Tema poolt välja mõeldud seemnebörsi korraldame 1981. aastast alates igal aastal köögiviljakasvatajate ja seemnemüügifirmade täielikuks rahuloluks.
Ta on tuntud ka oma erialaste kirjutiste poolest, mida iseloomustas püüdlus selguse poole ning praktiliste võtete kirjeldamine ja õpetamine. Ilmunud on üle saja populaarteadusliku artikli, peamiselt ajakirjas Kertészet és Szőlészet. Hinnatud on ka tema kilekasvatusest rääkivad raamatud. „Kertészet fólia alatt” (kaasautor Béla Fodor) oli esimene põllumajanduslik käsiraamat, millest müüdi üle saja tuhande eksemplari. Selle eest pälvis ta kõrgetasemelise auhinna. Selle üle, samuti kui oma töö eest saadud Munka Érdemrend’i üle oli ta alati uhke.
Viimase 10–15 aasta kirjutisi iseloomustas juba ka filosoofiline tonaalsus. Seda näitavad tema raamatud „Növényalkat” (võimalus ja piirang saagi suurendamiseks) ja „Az élet korlátai” (kokkuvõte konstitutsioonibioloogia inimlikust küljest). Ta alustas ka vaimuilma, jumalate maailma rändava raamatu kirjutamist. Ta rääkis sellest palju, ta oleks seda väga tahtnud lõpetada, kuid ei jõudnud. Oma teadusliku töö ja publikatsioonide kohta esitatud küsimustele vastas ta enamasti: „Raamatuid, uusi sorte, patente, autasusid ja teaduslikke kraade ei alahinda ma sugugi, kuid ma ei pea neid kõige tähtsamaks, seetõttu ei tegele ma numbritega. Erialas pean neist ja neist kõrval ainult niisugust tegevust oluliseks, mis viib aianduse asja edasi.”
Oma organiseerimistöös vajas ta visadust, vahel isegi jonni, vastasel juhul ei oleks ta suutnud luua Köögiviljakasvatuse kateedri katseala. Soroksári katsefarmis meenutab tänini mitmehooneline kompleks, ehitised ja kilekasvatusrajatised tema väsimatut organiseerimistööd, uute lahenduste otsimist ja ideederikkust.
Ta hoolis väga ka oma kunagistest arvukatest alluvatest. Kvaliteetse töö puhul pidas ta oluliseks mitut nõuet: selgitada, lasta kirja panna, üle küsida, ära teha, kontrollida. Hooletust, ükskõiksust ja laiskust ta ei sallinud, võitlusvaimu ning sihipärast, väärtust loovat tööd tunnustas. Ta hindas ja austas neid kaastöötajaid ja kolleege, kes suudavad uut ära tunda ja toetavad seda ka siis, kui nad ise ei ole esimesena sellele tähelepanu pööranud.
Ta ütles korduvalt, et kui ta saaks kõikvõimsa võluvitsa, teeks ta vähemalt kolm asja: ta katkestaks plastkattega kasvatustaristu töö nädalaks, et näidata nende olulist rolli igapäevases köögivilja- ja puuviljasalatis ning ilutaimede kasutuses; ta tutvustaks neid võimalusi, mida me senini suletud ruumide puhul veel kasutanud ei ole; „ma katkestaksin mitte nädalaks, vaid igaveseks haiguse, mis seisneb oskuslikult vormistatud, näiliselt arukates sõnades ja lausetes väljendatud tühjuses” – ütles ta.
Nagu kõigil, oli ka temal vigu ja eksimusi. Sellistel puhkudel ütles ta: „Meist keegi ei ole ingel.” Need väiksemad ja suuremad vääratused andis ta ka oma kaastöötajatele andeks, kui ta nende taga ei tajunud pahatahtlikkust ega sihilikkust.
Pensionile jäädes ei korraldanud ta bankette ega pidustusi, vaid jättis mõne sõnaga hüvasti ning võib-olla olidki tema viimased sõnad: „Tahaksin veel pikka aega teenida aianduse asja!”
Kahjuks ei saanud see soov täielikult täituda. Nüüd elab ta edasi vaid oma sortides, kirjutistes ja vaimses pärandis.
Gyúrós János